“Olen nagu uuesti sundinud”

“Eluaastaid on möödas. Eluaastaid on ees. Ja elu ise on erinev. Kui joome, kui ennast alkoholi uputame, näime naljakad ja rumalad. Vii- naaurudes tundume kõikvõimsad ja haruldased. Kaineks saades näeme, mis elu meie ümber tegelikult on, kuid meie oleme ikkagi sellest väljaspool. Elu on meile ja meie elule võõrad. Iga inimene tõmbab kord oma elule joone alla. Tuleb otsustada, kas elada vanaviisi edasi (see aga tähendab, et taas sõbrad, joomingud, ebameeldivused tööl ja perekonnas) või alustada uut, kainet elu. Mina valisin teise võimaluse. Tean, et mind saab aidata ainult täielik alkoholist loobumine. Kodeerisin ennast naise eest salaja, tema 30. sünnipäeval. Te ei kujuta ette, milline pidu on see nüüd naise, laste ja ka minu jaoks. Aitäh doktor Lossevile. Oleksin nagu uuesti sündinud.”

Aleksei S., 33 a., ettevõtja, Narva

“Minevik on hirmus unenägu”

“Hakkasin alkoholi tarvitama selleks, et väsimusest ja ärritusest vabaneda, tegin seda pärast tööd või perekonnatülisid. Soov juua muutus peatselt pidevaks. Möödusid aastad ja ükskord sai järjekordne pits mulle saatuslikuks. Süütust sõnast sai kuriteo ja pikkade vang- la-aastate eelmäng. Alles praegu,. kui ma olen kodeeritud, ei tunne ma ennast kahjulikuna ja vaatan inimestele otse silma. Pean ennast nendega võrdseks. Minu juurde tulid tagasi naine ja poeg, kolm aastat olen elanud normaalset elu.”

Nikolai K.,Oru

“Kartsin, et suren kraavis”

“Viis aastat tagasi olin alkohoolik. See haigus tabas mind pärast lahutust. Ka minu õde ja vend jõid. Jõin kõik maha, mulle olid jäänud ainult katkised püksid, ketsid ja kampsun. Minu ainuke mure oli see, et ma kraavis ei sureks. Mul oli tütar ja tema peale ei suutnud ma käega lüüa nagu enda peale. Pöördusin psühhiaatrite poole – ei aidanud. Siis halastas mulle Jumal. Tuttavate kaudu jõudis mu palve doktor Jevgeni Lossevini ja ta tuli minu juurde koju… Nüüd ravib ta minu sõpru ja minu tuttavate sõpru. Ta ei ütle kellelegi ära. Ühest olen ma aga aru saanud: joomine tuleb lõplikult maha jätta, pühade, pulmade ega sünnipäevade puhul ei tohi teha mingit allahindlust. Olen õppinud elu üle alkoholita rõõmu tundma.”

Valentina B., Narva

“Ta tõi mind tagasi ellu”

“1983. aastal elasin üle tragöödia. Minu mees hukkus autoõnnetuses. Armastatud inimese kaotus tekitas kohutava hingelise trauma. Selleks et unustada ja murele leevendust leida, hakkasin viina võtma. Algul see rahustas, andis teatud hingelise tasakaalu, hiljem aga muutus harjumuseks. Alkohol lükkas teised huvialad ja harrastused kõrvale. Märkamatult ületasin selle piiri, kus tekkis organismi bioloogiline sõltuvus alkoholist. Üha sagedamini tekkis peaparandamise sündroom, halb enesetunne, unetus. Nii saigi minust Lossevi patsient. Elukutselt olen ma arst ja hüpnoloogi vastuvõtule tulin teatud skeptilise suhtumisega. Esimene kohtumine Losseviga hajutas kõik kahtlused. Ta tõi mu tagasi ellu.”

Veera    44 a., Kohtla-Järve

“Kui pime ma olin…”

“”Tean, et mitmesugused inimesed pöörduvad doktor Lossevi poole abi saamiseks. Kõiki meid ühendab üks haigus – alkoholism. Kui pime ma olin! Oli rõõm – tuli juua. Tabas mure – taas tuli võtta. Ma ei mõelnud kunagi, et joomine tähendab eemaldumist tegelik kust elust, iseenda petmist. Kui palju muret me endale ja oma lähedastele põhjustanud oleme. Kas keegi on selle kokku arvutanud?
Ma ei hakka kirjeldama oma elu musti lehekülgi, kõikidel joodikutel on need ühesugused. Jõin sellepärast, et isiklik elu polnud korras, ja igavusest, tühjustundest, mida kuidagi täita tuli. Viimasel kahel aastal halvenes mu olukord järsult. Muutusin kergesti ärrituvaks ja agressiivseks. Oma sõprade eeskujul lasin end kodeerida. Tahaksin, et igaüks mõtleks järele ja peataks vabalangemise ega vahetaks armastust ja lähedaste rahu viina vastu.”

Viktor M., Narva

“Jõin end mälutuks”

“Esimest korda puutusin alkoholiga kokku 18-aastaselt. Klassivennad läksid sõjaväkke ja sõbrannad mehele. Jõin ainult omade keskel. Alkohol soodustas vaba suhtlemist ja avameelsust: jagati nii muret kui rõõmu. Kui mees vanglasse sattus, tulid sõbrad veiniga. Mul hakkas kergem, mulle hakkas meeldima alkoholiga stressi maandada. Mida edasi, seda rohkem jõin end horisontaali. Ma ei märganudki, kuidas psühhiaatriahaiglasse sattusin… Minu ravikuur on lõppemas. Ma ei tea, mis saab edasi.”

Irina N, 40 a., Jõhvi


“Eluaastaid on möödas. Eluaastaid on ees. Ja elu ise on erinev. Kui joome, kui ennast alkoholi uputame, näime naljakad ja rumalad. Vii- naaurudes tundume kõikvõimsad ja haruldased. Kaineks saades näeme, mis elu meie ümber tegelikult on, kuid meie oleme ikkagi sellest väljaspool. Elu on meile ja meie elule võõrad. Iga inimene tõmbab kord oma elule joone alla. Tuleb otsustada, kas elada vanaviisi edasi (see aga tähendab, et taas sõbrad, joomingud, ebameeldivused tööl ja perekonnas) või alustada uut, kainet elu. Mina valisin teise võimaluse. Tean, et mind saab aidata ainult täielik alkoholist loobumine. Kodeerisin ennast naise eest salaja, tema 30. sünnipäeval. Te ei kujuta ette, milline pidu on see nüüd naise, laste ja ka minu jaoks. Aitäh doktor Lossevile. Oleksin nagu uuesti sündinud.”